Alguses lõpuni ökoperekond

Olen mõelnud vahel, Kas on võimalik olla kõigis eluaspektides täiesti öko. Sooviks väga hõisata, et meil on ökoperekond ning hoiame oma “jalajälje” võimalikult madalana. Usun siiralt, et see on võimalik, aga see nõuab ka palju elustiilimuutuseid. Toitumine on väga lihtne, kuna meil on nii palju lihtsaid ja soodsaid valikuid, mis ei erine oluliselt tavapärasest toitumisest. Riiete osas ei pruugi samuti erilisi muudatusi olla – näiteks kasutame me palju linaseid ja villaseid kangaid ning üritame vältida polüesterkangast. Probleemid tekivad eelkõige aga muudes eluvaldkondades, eriti kui asi puudutab kodu üleüldiselt ja transporti. Kuigi oleks vahva auto unustada ning oma kütusetarbimine viia nulli lähedale, ei tundu see eriti reaalsena, kuna auto on tänapäeval niivõrd vajalik. Kahjuks ei jõua jala või jalgrattaga eriti kaugele! Parimal juhul on võimalik hankida hübriidauto või elektriauto, mis ei saasta loodust, kuid usun, et kõik ei saa seda endale lubada. Kodu on võimalik samuti ökoks muuta, ehitades ökomaja, kuid see on üsna kallis ettevõtmine. Teoorias on täiesti võimalik olla algusest lõpuni ökoperekond ning see ei ole üksnes kauge unistus, aga kindlasti on see elumuutus üsna kulukas.

Ökomaja ehitamisest

Ökomaja ehitamine ei ole küll eestlaste hulgas veel väga populaarne, ent peene termini taga on väga lihtne selgitus. Ökomaja kui selline tähendab tegelikult ehitusstiili, mille puhul kasutatakse võimalikult vähe erinevaid materjale ning rakendatakse maksimaalselt looduslikke meetodeid. Ökomaja peamine eelis on lihtne lähenemine: kui tavalise ehituse korral kasutatakse hullumeelsel hulgal erinevaid materjale ja keemilisi ühendeid, siis ökomajad lähevad tagasi juurte juurde, meenutades traditsioonilisi talumajasid. Energiaallikana kasutatakse päikeseenergiat, küttekoldena ahjusid ja kogu ehitusstiil on lihtne. Kogu konstruktsioon on tavaliselt valmistatud ühest materjalist, erinevaid ristlõikeid ja detaile on minimaalselt ning kogu rakendatav tehnika on nii lihtne, et ei vaja eriteadmiseid. Üldine põhimõte on lihtne: las materjalid näevad välja sellised nagu nad on naturaalselt! Voodrilauad on voodrilauad, kivi on kivi ning pole plastikut või keemiliselt töödeldud materjale. Selline energiasäästlik ja loodussõbralik lähenemine on ühtaegu nii tervislik kui ka jätkusuutlik. Kui soovid ehitada endalegi ökoloogilise loodussõbraliku maja, siis austa loodust ning jää nii looduselähedaseks kui võimalik. Lihtsuses peitub võlu ning see ongi ökomajade suurim eelis!

Beebi mänguasjad vajavad õrna hoolt

Miski ei ole arenevale lapsele tähtsam kui kaisukarud ja muud beebi mänguasjad; seetõttu on aga mänguasjade puhastamine eriti oluline. Kipub ta ju ikka mänguasja suhu pistma ja lutsutama ning kaisukarudega aga tudub üheskoos. Lohutus on aga see, et kuigi beebi mänguasjad vajavad tihedat pesu ja puhastamist, ei ole see eriti keeruline – hoopis vastupidi. Nimelt peaksid sa pidama kinni ühest olulisest reeglist: ära puhasta kunagi lapse mänguasju kemikaalidega! Hoia eemale erinevatest puhastusvahenditest ning kasuta kõige tavalisemaid vahendeid: vett ja õrnatoimelist seepi! Plastikmänguasjadega on eriti lihtne, piisab kui puhastad neid regulaarselt niiske lapiga. Kaisukarud tahavad pisut rohkem õrna hoolt ning neid oleks kõige targem korralikult pesta. Kuigi enamus kaisukarusid ei ole masinpestavad, peaksid vaatama silte – õrnal pesurežiimil ei juhtu karukesega ka üldiselt mitte midagi. Kui sa pole aga päris kindel, on targem siiski mõmmikuid käsitsi pesta. Seni, kuni sa ei kasuta liialt palju keemilisi aineid, puhastusvahendeid ja muud sellist, on kõik hästi. Regulaarne puhastamine tagab, et laps ei puutu liialt palju kokku tolmu ja muu sellisega, eriti kui ta veedab kaisukaruga koos enamuse päevast.

Ugri-mugri tugev kultuuripärand

Mäletan, kuidas viiendas klassis kultuuriloo tunnis rääkisime terve veerandi ugri-mugri kultuuripärandist – muuhulgas käisime isegi luulefestivalil, kus pidime kõik murdes rääkima. On tore tõdeda, et ka tänapäeval hoitakse tugevalt kinni meie juurtest ning väärtustatakse ugri-mugri kultuuripärandit. Sattusin hiljuti lugema Indrek Hargla raamatut, mis kirjeldas meie esivanemate seikluseid ja eluviisi – kusjuures, tegemist oli seejuures väga vintskete sellidega! Ka veel tänapäeval on Soome-Ugri piirkonnas hõime ja külakesi, mis oleks justkui meie ajaloost välja hüpanud. Kuigi tundub nagu udmurdid, komid või marid oleksid distantsed rahvused, tuleks meeles pidada, et tegelikult on meie alged nendega ühised – pärineme kõik samast keelkonnast. Kui oled kunagi mõelnud, miks on soome keel meie keelele nii sarnane, siis just see ongi selle põhjuseks. Samamoodi kannab meid igapäevaelus soome-ugri hõimude kargus, tugevus ja järjekindlus – saame üle igast mäest ning hoiame alati kokku. Vanemaks saades olen hakkanud rohkem huvi tundma meie keelepärandi vastu, kuna on väga huvitav avastada aina uusi linke meie keelkonna keelte vahel. Ühel heal päeval poleks sugugi paha reisida kaugele põhja ja uudistada, kuidas elavad meie kauged sugulasrahvad!

Kõige lihtsam öko – taaskasutus

Tihti on inimestel mure, et sooviks oma ökoloogilist jalajälge väiksemana hoida kuid ei oska justkui kuidagi seda teha.

Minu arust lihtsaim viis alustamiseks on taaskasutus. Ja seda kasvõi kõige pisemates asjades – korduvkasutatavad poekotid, paber käterättide asemel tavalised puuvilased köögirätikud jne.

Minu enda lemmik on ajalooga mööbel ja ma ei pea siin silmas kallist antiiki, sest see ei ole minu maitse. Vaid sellist mööblit, mis on juba kedagi teeninud ja vajab ehk natuke kõpitsemist või siis lihtsalt enda omaks tegemist – natuke lihvi, natuke lakki või värvi ja kujutlusvõimet ning täiesti tavalisest väsinud mööblijupist võib saada kodu pärl. Peab lihtsalt soovima ja oskama näha esialgse välimuse taha.

Samas alati ei tähenda öko ka vanat. Näiteks kodutehnika on mul kõik uus. Lihtsalt kaasaegne ja moodne tehnika võtab vähem elektrit, on ergonoomilisem nin ka kasutajamugavus on suurem. Nii ongu mu köök näiteks segu vanast mööblist, millele uus elu antud ja kaasaegsest tehnikast.

Ka riideid on lihtne taaskasutada. Kes ei soovi taaskasutuspoodides käia, siis nüüd on väga populaarseks muutunud kirbukad Eestis. Seal puudub valdavalt ka see teise ringi kauplustele iseloomulik ebameeldiv lõhn. Samuti on internet täis erinevaid müügigruppe, kus liigub kõike alates riietest lõpetades tööriistadega. Ja mis võiks olla veel mugavam kui shopata oma kodusel diivanil ning teha seda soodsalt ja ökolt.

Talviselt ja rahulikult

Tere jälle head lugejad! Kuigi kahjuks on selle blogi haare osutunud väiksemaks kui arvasin, siis olen selles ju oma harva postitamisega ka ise osaliselt süüdi.

Käes on juba jõulukuu ja kaua nende jõuludeni enam aega on. Jõulud on aga traditsiooniliselt ju rahulik perega olemise aeg ning loodan siiralt, et pühade ajal võtab kogu maailmas kõik negatiivne tuure maha. Et ei toimu enam nii palju sõdimist ja terrorit, et kõik hoiaksid teineteist ja mõeldaks seejuures ka looduse hoidmise peale. Loomulikult võiks seda teha ju igal ajal, kuid pühad on väga hea aeg sellega alustamiseks 🙂

Loodetavasti mõeldakse jõulude ajal ka kõigele äärmuslikule (jälle jõuan siin selle teemani) ning suudetakse muutuda leplikumaks. Pole lihtsalt mitte midagi parata ja inimesed on kord nii juba loodud, et osad mõtlevad oma peaga ja ratsionaalselt ning osad armastavad kaasa minna kõigi hullustega. Selle kõige juures ei ole midagi üdini halb seni kuni see kedagi ei kahjusta. See on aga kahjuks viimasel ajal uudistest järjest välja tulnud, et väga paljud katsetavad üpris äärmuslikke meetodeid ja dieete ka oma laste peal …

See on lihtsalt nii uskumatu teema, et ei taha sellel rohkem peatuda. Samas sain selle süsteemist endal välja ja loodetavasti järgmisel korral taas mõni veidi informatiivsem teema, mida käsitleda.

Häid (mahedaid) pühi kõigile!

Kilekotivaba kuu

Kas ka teie olete endale juba väljakutse esitanud? Asi seisneb selles, et lõpuks on käsile võetud üks väga oluline looduskaitse probleem: nimelt kilekotid ja nende liigne kasutamine. Enamasti mulle sellised kampaaniakorras tehtavad asjad ei sobi, kuid sellel teemal olen nõus kirjutama ja andma oma panuse selleks, et see massidesse jõuaks.

Kahjuks ei ole Eesti ka selles osas esirinnas (tekib küsimus, et milles üldse ollakse? see tähendab milles positiivses) … Ammu oleks võinud härjal sarvist haarata. Lugesin näiteks Wikipediast, et Taani on sellega juba aastaid tegelenud ja kui võrrelda sealset kilekottide kasutamist, siis on see näiteks rohkem kui sada korda(!) väiksem kui Portugalis, Poolas ja Slovakkias. Paistab, et maksustamine annab päris hea tulemuse.

Aga eks siis peab Eestis asja kodanikualgatuse korras käsile võtma ja aitama riigil murest aru saada. Kilekotil on loomulikult eelised ja teatud kohtades peavad need alles jääma. Kuid nende liigne igaks otstarbeks kasutamine (nt banaanide koju vedamiseks) on ikka kurjast ja inimesed võiksid sellest aru saada.

Kampaanial on ka mõned head juhtnöörid anda – ära osta ega võta poes kilekotte, kasuta juba olemasolevaid maksimaalselt, hoia alati endal käepärast mõni riidest kott. Eks neid ideid ole veelgi ja igaüks saab improviseerida. Teeme siis aga kõik nii, et “oktoobris ei koti“? Igast panusest on abi!

Äärmuslikkus

Tere jälle kõik vähem või rohkem ökoasjade eelistajad! Kahjuks on suvi jätkuvalt pärssimas Internetis istumiseks vaba aja hulka. Nii ei jõuagi siia eriti sageli midagi kirja panna. Ausalt öeldes on viimasel ajal olnud ka veidi raskusi nende teemade välja mõtlemisega, mida siin kajastada võiks. Kõigest olulisemast, mis blogi alustades hingel oli, on nagu juba kirjutatud ning uued ideed tulevad veidi raskemalt kui arvata võiks.

Nüüd aga selle postituse pealkirja juurde. Kui varem olin sellest lugenud vaid üksikutest allikatest, siis nüüd kuulsin ka Tartus elava tuttava käest otseallikast. Nimelt on ka Eestis järjest rohkem selliseid äärmuslikke ökovanemaid, kelle võsukeste toit peab olema 100% mahe ning kelle lapsed ei või kommigi süüa. On juhtumeid, kus laps saab kord kuus ühe saiakese (maheda!) ning see ongi kõik. See on vist pea sama hull äärmus kui see, et iga päev komme suhu toppida.

Aga see on samas veel leebe nähtus sellega võrreldes, mida Tallinnas on kohatud – nimelt on lapsevanemaid, kes on ise taimetoitlased või suisa veganid ning kes keelavad ka oma lastele kõike loomset. Ehk siis kasvavad lapsed, kes ei söö juba sünnist piima- ja lihatooteid. Neid ei peakski palju sööma, kuid nende absoluutne keelamine on pigem kahjulik ma arvan. Ja mida kõike see veel lasteaedadele ja koolidele kaasa toob, sellest ei taha mõeldagi …

Kogemus Itaaliast

Tere jälle head kaasteelised ja ökoasjade huvilised! Siiani olen nii enamvähem suutnud oma teemadega Eestis püsida (v.a. üks, mis käsitles ka reisimist) ning nüüd oleks ju seega viimane aeg natukene selle blogi fookust muuta 🙂 Kuigi ega mul ei ole plaanis seda just ainult välismaal põhinevaks ajada, kuid püüan nüüdsest tuua siia sisse veidi rohkem teemasid, mis käsitlevad muus maailmas toimuvat. Ehk hakkan aeg-ajalt uudistest läbi käivate artiklite põhjal tekste kirjutama või näiteks peale ise välismaal käimist oma vahetuid kommentaare jagama.

Nii mõtlesin ka praegu teha, sest sai just hiljuti lõpuks üle 2 aasta välisreisil käidud. Sedakorda mai täitsa lõpus Itaalia kesk- ja põhjaosas, külastades mh nt Lombardia ja Veneetsia maakondi. Tõesti ammu polnud reisinud ja seekord vedas täiesti ka ilmaga.

Üldine ökokaupade trend paistab olevat Eestile sarnanev – on üksikuid väiksemaid ökopoekesi, mida tuleb hoolega otsida, ning on suuremad supermarketid, kus müüakse ka ökokaupa (sageli omatoodetena). Ja nende kaupade hulk on tihti ka väga muljetavaldav ning oluliselt suurem kui siin Eestis. Seega võib seal riigis käies ka tavapoest saada väga suure valiku ökoasju.

Ainus asi, mis mulle silma hakkas, oli see, et mul ei õnnestunud leida väga palju kaltsukaid. Küll aga oli igal sammu elu lihtsaks tegevaid pangaautomaate (Eesti kaardiga saab raha võtta) ja eks sealgi on olemas sellised asjad nagu nt sms-laen.

Eriline öko tavalises poes

Tere jälle kallid kaasteelised (peaaegu oleksin kirjutanud kaaskannatajad, kuid see oleks ikka minu olukorra vale hinnang, sest ma sugugi ei kannata oma tehtud valikute tõttu)! Ja loomulikult peab soovima kena kevadet, sest ilmad on nüüd sealmaal, et vaatamata mõnedele väiksematele tagasilöökidele võib vist kindel olla, et peagi on suur soe väljas ja kevad vallutab õue.

Sellepärast ei tahakski nagu hakata mingit suuremat ja raskemat teemat täna käsitlema, vaid mõtiskleks veidi selle üle, mida on üldse ökoloogilistest kaupadest saada erinevates tavapoodides. Lisaks suurtele keskustele satun ma aeg-ajalt ikka vähemalt 3-4 väiksemasse poodi (külades, mitte linnas) ja neist ei ole kahjuks midagi eriti valida. Aeg-ajalt eksib riiulitele teiste asjade vahele ära mõni teepakike, šokolaad või muu väiksem “nipsasjake”, kuid ei midagi muud.

Samas suuremates poodides on loomulikult valikut juba rohkem ja seda isegi teistes poodides peale RIMI (kus on ju väga palju väga hea “Eco” sarja tooteid). Leiab juba isegi šampoone või pesuvahendeid, puuvilju, veinegi. Seega lootust on.

Samas on mõni kaubagrupp kindlasti katmata ja arenguruumi on samuti küllaldaselt. Aga peamine on ju, et algus on tehtud ja seeläbi võimaldab see teha mingeid valikuid juba ka igalühel meist. Ka neil, kes ei tihka ökopoodi minna või peavad seda teemat täielikuks lolluseks. Sellised inimesed võiksid anda oma panuse kasvõi ökoketšupit ostes 🙂